Hea teada

Haigekassa tasub alla 19- aastaste laste ja noorte hambaravi eest. Lapsevanemal on õigus valida hambaarst, kuid kontrollige üle, et valitud hambaarstil oleks leping haigekassaga. Tasuta hambaravi on õigus saada ka vältimatu vajaduse korral, st kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Tasuta hambaravi, vältimatut abi või hambaproteeside hüvitist saab ainult haigekassa lepingupartnerite juures Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus nimetatud teenustele.

Meie kliinikul on leping ainult ortoontiliseks raviks Haigekassa poolt kehtestatud diagnooside alusel.

Hammaste arengut võrreldakse teatud normidega, et teada saada kas iga üksiku patsiendi puhul on tegemist arenguga, mis mahub teadaolevate normide piiridesse. Kuna aga tervetel lastel jääb hammaste normaalne lõikumine üsna laiadesse piiridesse, siis peab igasugustesse normidesse suhtuma mõningase ettevaatlikkusega.

Hammaste areng algab emaüsas juba 5-6.nädalasel embrüol. Hambaid nimetatakse arengu‐ ja lõikumisajakava järgi piima‐ ja jäävhammasteks. Piimahambaid on kokku 20 ning jäävhambaid 32. Vahelduvahammaskonna perioodil ehk 7.–14. eluaastal on suus nii piima‐ kui ka jäävhambad.

Esimesena lõikuvad alalõuas lõikehambad ehk “esihambad”, millele järgneb 1–2 kuu pärast ülemiste lõikehammaste lõikumine. Esimeseks eluaastaks lõikuvad suhu esimesed piimapurihambad ehk “tagumised” hambad. Tagumised teised piimapurihambad lõikuvad umbes teiseks eluaastaks. Paljudel lastel on kõik 20 piimahammast lõikunud enne kolmeaastaseks saamist.

Jäävhammaste periood algab esimese jäävhamba lõikumisega umbes kuuendal eluaastal. Lõikuv jäävhammas lükkab kasvades ja liikudes piimahammast ning piimahamba juur kaob. Ilma juureta piimahammas eemaldub ja jäävhamba kroon tuleb igemest nähtavale. Peaaegu ühtaegu lõikub teise piimapurihamba taha esimene jäävpurihammas ehk “kuues” hammas, kõigepealt alalõuga ja seejärel ülalõuga. Ülalõua külgmised lõikehambad ehk “teised esihambad” lõikuvad umbes kaheksa‐aastaselt. Umbes kümneaastaselt asendavad jäävsilmahambad ehk “kolmandad” ja eespurihambad ehk “neljandad” ja “viiendad” hambad järelejäänud piimahambaid.

Teised jäävpurihambad ehk “seitsmendad” hambad lõikuvad hambarea lõppu keskmiselt12-aastaselt. Kolmandad purihambad ehk “tarkusehambad” lõikuvad ligikaudu 17. eluaastast alates. Tarkusehambad võivad ka täielikult puududa, peetuda lõualuusse või lõikuda suhu vaid osaliselt.

Selleks, et hambad saaksid hästi täita kõiki inimese keha poolt just neile pandud ülesandeid – süüa, rääkida ja naeratada.

Puhtad hambad on ilusad ja püsivad tervetena.

Hambapesu põhiline eesmärk on puhastada nähtavat kattu* just selleks, et anda võimalus kasvada headel pisikutel ja vähendada halbu ning tagada sülje juurdepääs kõikidele hamba pindadele.

Hambakatt* näeb kole välja ja on hammastele ohtlik. Kõige ohtlikumad pisikud peidavad ennast mustuse kõige sügavamas kohas, just hamba pinna peal. Selles osas on hambakatt väga happeline ja kurjad pisikud tunnevad ennast just seal väga hästi ja lahustavad hambaemaili.

Hammastel, mis on paksult mustusega kaetud, on isepuhastumine raskendatud. See tähendab, et sülg, mis peale iga söögikorda hamba pealispinna erosioonid taastab, ei pääse katustele hammastele ligi ja ph-tase jääb katu all hamba pinnal liiga madalaks liiga kauaks ja hammas hakkab lagunema.

*Hambakatt – on toidujääkide ladestus hamba pinnal. Katt on sageli tugevalt hammaste pinnale kinnitunud. Hambakatt koguneb rohkem hambavahedesse, mälumispindade vagudesse ja igemeservadesse. Katuga kaetud hambapind on tuhm, kollakas ja kare, mis soodustab suus leiduvate bakterite paljunemist ning hambahaiguste arenemist. Pikema aja jooksul hambakatt mineraliseerub, moodustades hambakivi (Hambaarst.ee-sõnastik).

Parodontiit tekib hambakatu kogunemisest ning jagatakse kolme staadiumisse.

Esimeses faasis tekib katu kuhjumise tõttu igemepõletik, mis avaldub igemete vohamise ja veritsusena.

Aja jooksul katt kõvastub ja muutub hambakiviks. Hambakivi kogunedes tekib parodontiit, põhjustades vahe igeme ja hamba vahele, mis laseb sinna kuhjuda veelgi rohkemal hambakivil.

Kolmas staadium on edasiarenenud parodontiit, mis tähendab, et igemete alla on tekkinud bakteritega taskud, mis süvenevad ning hakkavad kahjustama hammast kinnihoidvat luud. Kui haigust ei ravita, siis võib hammastest lõpus ilma jääda, sest ka terved hambad võivad hakata liikuma.

Kui selline probleem tekib lastel võib arvata, et tegemist on tugeva keele ja nõrga huulte survega hammastele, mis tingib hammaste kaldumise .Selle põhjuseks võib olla liiga suur keel (väga harva) või kõrge ja kitsas suulagi, mis ei võimalda keele õiget asendit suulaes või lühike keelekida, ninahingamistakistus ja suuhingamine.

Seda võib põhjustada ka mingisugune vale imemisharjumus (keele, alahuule või sõrme imemine). Kui probleem tekib täiskasvanueas (30+),võib pidada kõige tõenäolisemaks põhjuseks luu taandumist ja hammaste kinnituskoe vähenemist, mille tõttu hambad muutuvad liikuvamaks ja võivad kalduda ette. Sellise probleemi kõige tõenäolisemaks põhjuseks on PARODONTIIT e. hamba tugikudede põletik. Parodontiit on bakteriaalne haigus. Kulgeb tavaliselt valutult. Hamba ümbriskoe kahjustus progresseerub perioodiliselt. Adekvaatne ravi lõpeb tavaliselt põletiku taandumisega, kuid täielikku hamba kinnituskudede taastumist ei toimu.

Kosmeetilist probleemi (suured hambavahed) aitab parandada ortodontiline ravi, mis on võimalik ainult täielikult ravitud suus.

Korralik suuhügieen breketravi ajal on ülioluline. Hambaid tuleb pesta kindlasti hambapasta ja hambaharjadega (sobivad nii tavalised kui ka elektrilised hambaharjad.) Hambaid tuleb pesta kindlasti 2x ööpäevas ja breketipoolse pinna pesuks varuda eraldi lisaaega!

Soovitame alustada just breketipoolselt hamba pinnalt. Korralikult on vaja puhastada hambapind, mis jääb breketitest ülespoole ja siis allapoole ja eraldi kindlasti breketite vaheline ala, mis jääb breketikaare alla. Hambad tuleb puhastada ka mälumis- ja sisepindadelt.

Breketipoolse pinna pesuks soovitame kasutada spetsiaalset ortho-harja, mille harjased on v-kujuliselt keskelt madalamad. Breketite vahelt pesemiseks tuleb kasutada hambavaheharja ja/või koonusekujulise otsaga harja. Hambapasta, mis sobib breketikandjale, on suurendatud fluoriidisisaldusega, et anda lisakaitset hamba emailile.

Hambavahede eest hoolitsemiseks sobib hambaniit. On olemas ka spetsiaalset tugevdatud otsaga niiti, mis lihtsustab selle breketikaare alla viimist.
Heaks abivahendiks hammaste puhastamisel breketravi ajal on hammaste survepesur, mis aitab kergemini eemaldada kinnijäänud toiduosakesed ja hambakattu (EI ASENDA HARJA!).

Hea hingeõhu huvides tuleks harjata ka keelt. Selleks on olemas ka spetsiaalsed keeleharjad, aga hästi sobib ka tavaline hambahari. Hambahari peaks olema pehme ja hambale avaldatav surve mõistlik, et hammast mitte kahjustada. Hambaharja võiks käes hoida nagu pliiatsit.

Müofunktsionaalse teraapia eesmärk on korrigeerida patsiendi näo- ja suupiirkonna lihaste funktsiooni.
Parandatakse vale hingamis-, neelamis-, imemis- ja närimismustrit, samuti keele ja suu asendit (nt kui keel on pidevalt hammaste vahel või suu avatud).
Ravi peamine eesmärk on valede mustrite märkamine, õige mustri teadvustamine, kujundamine ja kinnistamine.

Kuidas ära tunda müofunktsionaalset häiret?

Enamik MF häiretest on põhjustatud ebapiisavast ninahingamisest või täielikust suuhingamisest, liiga lühikesest keele või huulekidast, ebatüüpilisest neelamismustrist.
Üheks levinumaks müofunktsionaalsete häirete tekkepõhjuseks on suu kaudu hingamine. Ka siis, kui takistus ninaneelust on eemaldatud lapseeas, võib suuhingamine jätkuda, sest on harjutud valel viisil hingama. Selle tulemusena võivad lisaks hambumusprobleemidele välja kujuneda ka uneaegsed hingamishäired ja norskamine.
Suuhingamise tõttu tekkinud suukuivus muudab hambad vastuvõtikumaks kaariesele.
Samuti mõjutab vale hingamine inimese rühti – õlgade ette vajunud hoiak, pea kuklas, pinge kaela- ja õlavöötme piirkonnas.

Kes vajavad müofunktsionaalset teraapiat?

Müofunktsionaalse terapeudi poole on soovituslik pöörduda kui patsiendil esineb mõni järgnevatest tunnustest:
• harjumuslik suuhingamine
• neelamisel esinevad grimassid ja/või keel surutakse neelamisel hammaste vahele ja/või külgedele
• norskamine
• esineb suurenenud süljevoolust.
• lihasväsimus näo piirkonnas söömisel/mälumisel
• ninahingamise õppimise vajadus pärast adenoidide või mandlite eemaldamist;
• keele liikuvuse parandamine enne ja pärast keelekida korrigeerimise operatsiooni;
• liigese normaalse liikuvusulatuse saavutamine ning valu ja funktsioonihäire vähendamine pärast ortognaatse kirurgia protseduuri.

Väikelastel vanuses 0-7 aastat on müofunktsionaalne teraapia väga suure hambumusanomaaliaid ennetava tähtsusega.

Kuidas patsiendi kogu MFT ravi välja näeb?

Ravi kestab umbes 1,5 aastat, mis jaguneb aktiivfaasiks ja säilitusfaasiks. Müofunktsionaalse ravi aktiivne faas võib kesta 9 kuust kuni 1 aastani, sõltuvalt lapse vanusest, kaasuvast ravist ja probleemi olemusest, diagnoosist. Teenus koosneb esmasest hindamisest, raviplaani koostamisest ja kordusvisiitidest 9-12 kuu jooksul. Raviplaani korrigeeritakse pidevalt vastavalt patsiendi edusammudele ja koduse töö efektiivsusele. Aktiivsele faasile järgneb poole aasta jooksul kinnistav faas, mille jooksul tegeletakse õige funktsiooni kinnistamise ja säilitamisega.
Müofunktsionaalne ravi ei ole ainult harjutuste kava, vaid raviviis, mis korrigeerib patsiendi orofatsiaalseid funktsioone, rühti, hingamist ja üldist enesetunnet.
Valede harjumuste ümberõpe ei ole kerge ja seetõttu sõltub müofunktsionaalse teraapia tulemuste edukus järjepidevast harjutamisest kodus. See nõuab patsiendi ja tema lähedaste koostööd, motiveeritust ning ühist pingutust.
Ravi protsessi on kaasatud ka patsiendi ülejäänud raviarstid, sest muid erinevaid ravimeetodeid kasutatakse koostöös. Näiteks enne keele asendi korrigeerimist peab õhutee olema vabastatud KNK poolt. Või näiteks müofunktsionaalne terapeut hindab ja nõustab patsienti vahetult enne keelekida lõikust ja jätkab tööd kohe lõikuse järgselt. Väikelastel on müofunktsionaalne ravi näidustatud kohe, kui õhutee on vaba ja kui õnnestub õige keeleasend, neelamine ja ninahingamine tagada – niimoodi ennetatakse ka suuremate hambumusanomaaliate teket.

Mida kujutab endast müofunktsionaalse ravi visiit?
Esmane visiit sisaldab järgmist:
• anamneesi kogumine (sh välja selgitada vajadus suunata patsient teise erialaspetsialisti vastuvõtule (nt kõrva-nina-kurguarst, logopeed, unearst, suukirurg jne);
• patsiendi hindamine (keele asend rahuolekus, neelamismuster sülje, vedeliku ja toidu neelamisel, kehaasend, hingamine, oraalmotoorika);
• patsiendi ja tema lähedase nõustamine (teraapia vajalikkuse ja sisu põhjendamine, eesmärkide sõnastamine ja põhjendamine, vajadusel probleemi ja normi visualiseerimine skeemide ja videote abil);
• teraapiaplaani koostamine (intensiivne periood ja automatiseerimise period).
Iga järgnev teraapiasessioon sisaldab järgmist:
• patsiendi varasemalt õpitud harjutuste soorituste hindamine;
• uute harjutuste õppimist vastavalt seatud eesmärkidele ja koostatud teraapiaplaanile;
• patsiendi informeerimist ja teraapiakavas olevate harjutuste eesmärkide selgitamine;
• patsiendi ja lapsevanema motiveerimine;
Halbade oraalsete harjumuste esinemisel (nt pikka aega kestnud lutipudeli ja luti kasutamine; pöidla, huulte, keele ja põskede imemine; küünte närimine) on esmalt eesmärgiks antud harjumustest loobumine.
Keelekida esinemisel on tarvis see esmalt vabastada ja lõikuse järgselt tõsta keele liikuvust. Sama kehtib ka siis, kui esineb väga lühike ja jäik huulekida, mis ei võimalda saavutada huulte sulgust rahuolekus. Ninahingamistakistuse korral on esmalt tarvis mehaaniline takistus eemaldada.

Autor: Ronja Liis Tamm